20. september 2021 hämmastav Münheni olümpiakompleks

 Sõidan rongiga Münhenisse, et kurikuulsat olümpiakompleksi vaatama minna. Rongis mõned noored suhtlevad mingi videotelefoni kaudu. Varsti ilmub üks kuri tante  ja kähvab midagi "Sssthsahstssin". Ja tüdrukud panevad telefonid ära. 

Pileteid kontrollitakse sageli, õnneks on mul päevapilet. 

Müncheni vaksal on suur ja "rahvusvaheline". See on ainuke koht kus Münhenis näen erinevaid rasse, mingeid kahtlasi kujusid jms. Mujal mitte. 

4G internetti pole ja ma pean ostma wifi pileti. Otsin tund aega rattalaenutust. See on jaburas kohas perroon nr 32 juures. Britilikult inglist rääkiv keskealine mees laenutab mulle ühe krigiseva naisteka. 

Münhenis on hea sõita. Rattateed iga tänava ääres. Tänavad kitsavõitu. 

Teel nägin merekonteineritest tehtud kunstikvartalit

Jõudsin olümpiaalale. Teletorn paistis kaugele. Roheala ümber. 

Ronisin kuulsa kunstliku mäe otsa. Mäe silt muide oli väga kulunud. Mäe tipu lähedal rist.  Vaade oli jahmatav. Olümpiastaadion paistis väga veider. Kogu see ämblikuvõrk, need "kraanad". Mäe otsast tundus, et staadion on likvideeritud, see ei paistnud. Kompleks ei paistnud üldse suur aga lihtsalt ilus kuid kummastav. 

Tegin palju pilte ja videosid. Laskusin mäelt alla. 

All oli kõik see veelgi veidram. Ütleks nagu LSD trip. Suuruste vahekorrad olid väga veidrad. Hiiglaslik ämblikuvõrk, mis kattis lisaks staadionile veel ujumisbasseini jt olümpiasaale. Läksin staadioni väravasse. Avastasin et saan 3.50 eest sisse. Mingi grupp tegi julgestustega katuseronimist (40 euri). Ise ma lihtsalt hakkasin tiiru peale tegema. 

Ütlen, staadion oli äärmiselt muljetavaldav ja samas ka õõvastav, isegi ängistav. Staadion oli nagu augus. Võrk pea kohal. Ja siis see teletorn! See oli nii dominantne et jube kohe. Igal pool vaatas sind. Huhh. 

Ma ei imesta et see terror siinsamas lähedal toimus. Nii psühhedeelses kohas pidi midagi charlesmansonlikku juhtuma 1972 

Käisin ka teletornis. Ilus vaade. 

Pimedas sõitsin olümpiakülasse otsima kohta kus toimus terroriakt. Eksisin ära selles nii armas kuid ikkagi kummalises kohas. Lõpuks üks paar pargis juhatas mind Connollystrasse 31 "Selle suure maja taga, seal on sinine silt ja kivid". Ronisin kohale ja üllatusin veel. See oli kitsas ala, kus olid veel veider purskaev ja veel arhitektoone. See oli täiesti happeline koht, ruumitaju läks paigast ära, sest hooned tundusid kas väga suured või väga väikesed. Eriti pimedas. Inimesed elasid neis hoonetes ja olid sinna ka omad aiad teinud jne. Elanikud liikusid vaikselt ringi. Ja igal pool vaatas see teletorn! 

Õhtul sõitsin rongiga tagasi, ühe ümberistumisega.