8 -- 13. aprill 2024 2000ndate kunstnike ja muidu pullimeeste kokkusaamine Tartu Kunstnike Majas „Edela-Eesti anarhismi eripärad“

 8. aprill 2024 

Aru Pähe  https://www.youtube.com/live/YH5C7alzH2Y?si=gmn5ROqAq-xJyiSp

9. aprill 2024

Tegelesin boileri torude ühendamisega. Valmis ei saanud. 

Lagle ostis Tähtvere poest PR-le uue ratta. Valge. 

Peale seda istusime natuke jõe ääres ja sõime jäätist ning arutasime PR teatrit. Nad said vabariiklikule festivalile. 

Mul tuju vilets. Mingi letargia ja energia puudus. Eo Tallinnas, selles ka asi. 

Woldin. Tartu lähedal

10. aprill 2024

Haapsalust Anneli ja Maile modellimas ja muidu lobisemas. 

11. aprill 2024

Maie K eeskujul käin esimest korda pesu pesemas selvepesulas Zeppelinis . Vahepeal käime Dorpati kohvikus. Maie rääkis oma tinderi-värkidest. On ikka naljakaid mehi seal. 

Õhtul Ave Mets tahab näitusi vaatama minna. Aga Kunstimuuseum on talle liiga mahukas ja läheme Kunstike Majja. Aga seal pole veel näitused üleval. Kena pikka kasvu noor naine sättis seal alumises saalis sättis silikoonist naisetorsosid. Ütles et Sandra Jõgeva teos ja Epp Kärsini käest saadud tissid-vitud. Et mehed panevat riistu neisse sisse. Vahepeal käis üks prillidega noormees lapsega. Täitsa nagu "Padjaklubi" Maria ja tema lapse isa.  Targutasin siis palju kuraatorinnaga, mehe naiste suhetest ja andsin nõu. 

Selle peale tekkis idee et võiks kontakte vahetada. Ja tuli välja, et kuraator on Mariann Kivila, keda tundsin nagu ammu! Lihtsalt ta ei näinud selline välja. Nüüd oli ta mehe järgi saanud nime Marian Grau. Sõitlesin teda, et oli antifeministlikult mehe nime võtnud. 

Reedel, 12. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis kunstiprojekti „Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ raames grupinäitus „NAINE&NAINE: Ellujäämise kunst“. Näituse kuraator on Marian Grau (Kivila).

Näitus kõneleb naise positsioonist kaasaegses ühiskonnas ning vaatleb läbi erinevate pilkude, kuidas naisena klišeedest ja stereotüüpidest küllastunud maailmas iseendaks jääda. Vaatajani tuuakse viie naiskunstniku looming, kus käsitletakse kas otsesemalt või kaudsemalt naisena ellujäämise erinevaid strateegiaid. 

Primitiivsetes ühiskondades võib olla vale sugu elu ja surma küsimuseks. USA fotokunstnik Jill Peters dokumenteerib Albaania vannutatud neitsisid. „Vannutatud neitsi” on sadu aastaid vanasse traditsiooni kuuluv mõiste, millega tähistatakse Balkani külades elavaid bioloogilisi naisi, kes on varases eas otsustanud oma ülejäänud eluks omandada mehe sotsiaalse identiteedi.

Tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil Armeenia paviljoni esindav Turkmenistani päritolu fotokunstnik Lilia Li Mi Yan käsitleb oma fotoseerias „Küps ilu” vananemist. Kunstnik vaatleb, kuidas keskea ületanud naised suhtuvad oma kehasse ja mil määral nad tunnevad end ilusana, ihaldatuna, seksuaalsena.

Seksuaalsuse, naudingute ja õnne omavahelisi seoseid käsitleb oma keskkonnasõbraliku installatsiooniga ka Sandra Jõgeva. Meie aja tuntuima naudingute-koolitaja Epp Kärsini yoni-massaaži tundidest mahakantud seksinukke taaskasutades on Jõgeva loonud interaktiivse installatsiooni, millega lähemalt tuvudes on igal ühel võimalik saada isiklik sõnum, kuidas oma elus õnn naeratama panna. 

Sotsiaalmeedia ajastu ideaale analüüsib Berliinis tegutsev Itaalia kunstnik Valeria Vavoom. Näituse jaoks materialiseerunud digikunst tõlgendab Instagrami suundumusi ja norme hüperkarakteriseeritud tegelaste kaudu, kes võitlevad meie aja ambitsioonide ja hirmudega.

Mare Tralla fragment installatsioonist „Meil on veel kana kitkuda” on dokumentatsioon ja mõtteline jätk kunstniku samanimelisest performance’ist  South London Galeriis (2018). Repressiivsete sõnadega mängiv teos viitab jätkuvale vajadusele rääkida selgeks soo ja võimuga seotud küsimusi ning võitlus võrdsuse ja võimu eest kestab edasi.

Näitusel oalevad kunstnikud Jill Peters, Mare Tralla, Valeria Vavoom, Lilia Li Mi Yan ja Sandra Jõgeva.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Pärnu linn.

Kunstiprojekt „Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lisaprogrammist.

12. aprill 2024

Õhtul oli siis suur näituse  „Edela-Eesti anarhismi eripärad“ avamine, ehk siis justkui Pärnu kunstiskeene tulek Tartu aga tegelikult oli see 2000ndate aastate põnevamate ja kärtsumate kunstnike väike kambäkk. Enamikega olin 20 -- 15 aastat tagasi alalõpmata kokku saanud ja üritustel osalenud. 

Billeneeve, Ville-Karel Viirelaid, Andrus Joonas, Tanel Saar, Siram, Sorge, Rauno Teider, Janno Bergmann, Cnopt, Art Container, Rubens. 

Sandra tuli minu juurde ja ütles, et olin Marianile halba suhtenõu andnud. 

pressiteade

Reedel, 12. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis kunstiprojekti „Pärnu-Tartu-Pärnu kunstiekspress“ raames grupinäitus „Edela-Eesti anarhismi eripärad“. Näituse kuraator on Janno Bergmann.

Näitus tutvustab läbi foto- ja videodokumentatsiooni Pärnuga seotud kunstnike loomingut 1990. aastate lõpust tänapäevani. Fookuses on peamiselt performance ja installatsioon.

Mõiste Edela-Eesti anarhism ei ole ametlik termin, selle ütles välja kunstiteadlane ja kuraator Eha Komissarov üpriski juhuslikus situatsioonis. Pärnu koolkonna iseloomustamiseks sobib ta aga suurepäraselt, olles sisuliselt loogiline ja brändina intrigeeriv. Edela-Eesti on just see koht, kus kuurortlinnana tuntud Pärnu Eesti kaardil asub. Anarhismi all ei ole siinkohal mõeldud poliitilist positsiooni. Pigem viitab see määratlus Pärnu koolkonna tegutsemisele väljaspool kunstimaailma hierarhiaid ja väljakujunenud traditsioone.

Välimiku hindamisel ei pruugi Edela-Eesti anarhistliku koolkonna kunstnike vahel alati ühisjooni leidagi, kuid sisuliselt ühendab neid performatiivsus loomingut käsitletakse pigem protsessina kui usina rühkimisena eesmärgi poole. Performance on sageli ka kunsti aineseks, seda nii maalis, graafikas, skulptuuris, installatsioonis, fotos kui mõistagi videos.

Näitus koosneb ligi 100-st fotodokumetatsioonist ja 50-st videodokumentatsioonist. Tartu Kunstimaja näitusele  lisandub ka valim füüsilisi kunstiobjekte osaletavatelt kunstnikelt. Erinevas koosluses on näitust varasemalt eksponeeritud Soomes Pispala Kaasaegse kunsti keskuses (2019), Gruusias Batuumi kaasaegse kunsti galeriis (2016), Kaliningradi Kaasaegse Kunsti Keskuses (2016) ja Diaghilevi nimelises kaasaegse kunsti muuseumisPeterburis, Venemaal (2014).

Näitusel osalevad oma teoste dokumentatsioonidega Billeneeve, Ville-Karel Viirelaid, Andrus Joonas, Tanel Saar, Siram, Sorge, Rauno Teider, Janno Bergmann, Cnopt, Art Container, Rubens, Tsirkus-Kunst-Teater “Põleva Kaelaga Kirjak“.

Vestlesin pikemalt Eike Eplikuga, kes oli 1,5 aastat tagasi emaks saanud. Hiljem silmasin ka Mai Mai Sööt-Arslani, kel ilusad lokkispäised lapsed. Rääkis, et tegeleb keraamiliste skulptuuridega ning töötab Lastekunstikoolis. 

Kaspar Jassa juures tutvusin Pilleriin Raveniga, kõhna, dekoratiivse neiuga, kes oli väga sõbralik ja entusiastlik, ning kes plaanis koos sõbrannaga mingit perfomancet "Alasti riides" vms. 

Siis hakkas mingi pull ehk Tsirkus-Kunst-Teater “Põleva Kaelaga Kirjak“. 

Pärast all kohtasin Enn Tegovat ja lausa Meelis Kaldalut. Rääkisin Tegovale, et Leinid Brežnev on eestlaste sõnavara kõvasti mõjutanud; tal metallurgiharidus ja ta kasutas metallurgiamõisteid, mis eesti keeles kiiresti kohanesid. Näiteks sõnade "kvaliteet" ja "normaliseerimine" masskasutamine. 

Tegova rääkis vene keele 5 tasemest

Kaldalu rääkis, et pole oma korterist pool aastat välja tulnud. 

13.aprill 2024

morn päev. Käin PIga Raadil autoga sõitu harjutamas. Auto koliseb. Õhtul õnneks tööl.