26 august -- 3 september 2026 Raivo ja Renata pool, lapseootal Tulvik, neurootiline kooli algus, Ülle Madise presidendiks,
Hiljutine Köler Prize’i laureaat Anna Mari Liivrand töötab nii joonistuse, skulptuuri kui installatsiooniga. Oma uusimas loomingus jätkab ta ornamentaalsete sepiste, botaaniliste motiivide ja vitraažidega, põimides oma keerukatesse kompositsioonidesse grafitist inspireeritud peeneid urbanistlikke vihjeid.
Iga näitusele loodud installatsioon avaneb kui eraldi peatükk laiemas narratiivis, mille fragmendid järgivad omaenda rada, täiendades samal ajal Liivranna üha kasvavat kaarduvatest vormidest, ainelisest mälust ja muundumistest koosnevat visuaalset sõnavara.
Kombineerides tööstusliku klaasi jääke ja antiikornamente, sobitab kunstnik ettevaatlikult kokku pealtnäha ühitamatuid elemente, võludes neist erakordselt õrnu vorme. Haprust evivate klaasist elementide ebatäiustesse on kätketud mineviku jäljed, mis toimivad mälu kandjatena, tuues meelde kintsugi filosoofia. Botaanilise illustratsiooni täpsusega teostatud lillegravüürid või linnaruumi tekstikatketele viitavad õhulised spreivärvi laigud – iga struktuur ilmutab ilu, mida on kujundanud selle kihiline ajalugu.
Metallist struktuurid meenutavad gooti ornamente ning sakraal- ja memoriaalarhitektuuri kaitsvaid vorme, mille lineaarsed kompositsioonid avanevad kui joonistused ruumis, mõjudes ühtaegu monumentaalsete ja õrnadena. Need kutsuvad vaataja pilku ülekattuvate vormide vahel rändama ja jälgima perspektiivimuutustes avalduvaid uusi suhteid elementide vahel, mis üha uuteks konfiguratsioonideks väänduvad, kaarduvad, hargnevad ja vormuvad.
Nagu Liivranna varasemateski teostes, on inimese kohalolu tajutav vaid mahajäetu kaudu. Leitud esemeist – mündid, võtmed, märkmepaberid ja kõrvarõngad – saavad siin intiimsed reliikviad, millesse on talletunud endiste omanike vaiksed lood ja aja jäljed. Kogudes kõrvale heidetut ning sellest kannatlikult keerukaid struktuure luues, kujundab Liivrand parandamise aktist hoolt väljendava poeetilise žesti.
Peegeldades meie keerukaid suhteid mälu, looduse ja minevikuga, avastavad Liivranna teosed kujuteldavaid ruume, kus kergus ja püsivus eksisteerivad ühises pingeväljas. Teoste vormid kannavad endas viiteid looduse kaduvale kohalolule ning loovad ruumi, kus mälu, arhitektuur ja maastik põimuvad. Selle asemel, et pakkuda üht narratiivi, jääb iga skulptuur tõlgendustele avatuks, lubades ilmneda erinevatel materjalide, vormide ja ajalugude vahelistel suhetel.
Tekst: Elīna Drāke
Paul Rodgersi isikunäitus galeriis Pallas
Kolmapäevast, 12. augustist on galeriis Pallas avatud Paul Rodgersi isikunäitus „Saapameister“. Galerii kahel korrusel paiknev väljapanek hõlmab nii spetsiaalselt selleks näituseks valminud teoseid kui ka kunstniku varasemate loominguperioodide töid.
Galerii esimese korruse suures saalis eksponeeritakse kunstniku viimase aasta jooksul loodud teoste sarja, mis on valminud spetsiaalselt Tartu näituse jaoks. Skulpturaalsetest objektidest, fotodest, videotest ja tekstidest koosnev sari käsitleb kunstniku isiklikke mälestusi ja mõjutusi, mis pärinevad tema sõjajärgses Inglismaal veedetud lapsepõlvest. Samuti uurib Rodgers nende emotsionaalsete kogemuste ja mälestuste mõju kunstnikule.
Galerii keldrikorrusel on väljas valik kunstniku varasemaid fototöid ja narratiivseid tekste.
“Saapameister” on jätk 2021/2022 Tartu Kunstimuuseumis toimunud Eesti Energiate näitusele “Harjumuse jõud”, kus Rodgersiga koos esinesid Jaan Toomik, Jüri Ojaver ning Jaan Paavle (1940-2010). Kuigi Rodgers on Briti päritolu, tegutseb ta alates 90ndate algusest Eestis kunstniku, kuraatori ja õpetajana.













.jpg)


































































Kommentaarid
Postita kommentaar