7 -- 12 oktoober 2026 Tallinnas, näitused, Prime Time, väravad
7. oktoober 2026
Ostan ABCst soodsalt tsementi ja betooni.
Sõidan Odiverre. Peale vaagimist otsustan magamistoa aknaseina oranzh-kollaseks värvida.
8. oktoober 2026
Jätkan remonte
Üritan betoneerida treppi.
Õhtul sõidan maale. Ema pahur, tal käsi suriseb, ei lase magada.
9. oktoober 2026
Viin ema koos TTga Elva surnuaaeda haudu korrastama-
Kompuste haud matusteks valmis.
Õhtul sõidan pimedas ja vihmas Tallinna Katri poole. Aga saan Janar Alaga kokkuleppele, et kirjutan Kunstnike Liidu hädaoksjionist, siis vaatan takkajärgi oksjonit ja kirjutan akrtiklit
STAGNAAJA KUNSTI TRIUMF HÄDAOKSJONIL
8 – 10 oktoobril väga kahtlastel asjaoludel toimunud Kunstnike Liidu erakorraline oksjon (mis toimus,
kuna Liidu juhtkond tegi sisuliselt kõik selleks, et mingid KL siseelust vägagi teadlikud kriminaalid
saaksid ära varastada riigi poolt Liidule kunstnikele laiali jaotamiseks annetatud raha ja see raha tuli
kuskilt asemele leida) tõi kaasa ühe väga positiivse asjaolu: põgusa, kuid huvitava vaate Kunstifondi
hiiglaslikule kunstikogule. Väga paljud, isegi kunstitegelased ise, ei tea, et 1946 – 1996 tegutses edukalt
laiatarbekunsti ning kunstitarbeid tootev ja müüv, kuid ka kunstiga kauplev asutus Kunstifond, mis
aastakümnete jooksul suuremate näituste käigus ostis kunstnikelt korraliku raha eest teoseid ja pani need
oma kogusse, kust osa ka maha müüs, kuid enamuse jättis oma salapärastesse pimedatesse
hoiuruumidesse mitmel pool Tallinnas. 1990-ndate alguses Fond liideti Kunstnike Liiduga, mille
sekretäri Ants Juske arusaamatu idee järgi osa teoseid kunstnikele tagasi müüdi. Aga suurem osa jäi siiski
alles ja üle saja ühiku sellest pandigi nüüd veidra varguse kompenseerimiseks haamri alla. Paljud neist
teostest polnud ilmselgelt 40 – 50 aastat valgust näinud, kuna Fond näitusi väga ei korraldanud ja
Kunstnike Liidul väga suurt kirge vana kunsti näitamiseks pole väga olnud. Ega nad mingi muuseum ole!
Oksjon kujunes kaheks viie ja poole tunniseks maratoniks, mille haamriviibutaja Reigo Kuivjõgi vapralt
vastu pidas, kuigi lõputs läks temalgi raskeks. Kohe oli tunda, et kõrvale nihverdatud kümned
kaitsemiljonid pole ainult soojale maale kinnisvara kokku ostma läinud, vaid jagub ka kontoreid ja
kodusid ehtima sobiva kunsti hankimiseks. Ehk ka Kunstnike Liidu kaudu kõrvale pandud 700 000 abil
osteti mõni teos?
Igatahes moodsa aja kunstikogujate maitse sai kiiresti selgeks. Unustage ära Pallas, 1950ndate Tartu
modernistid, isegi 1960ndate avangardsed popid ja uhhuud. Kunsti kokku ahmivate salapäraste rikaste
paleus on 1970ndad ja 1980ndad. Just see periood, mida meil on nimetatud põlastavalt stagnatsiooniajaks.
Tol ajal toodeti Eestis kunsti, mil polnud Lääne trendidega väga palju pistmist aga mis polnud ka
sotsrealism ega Venemaa kolhoosinaivism, vaid selline üpriski vaba, nutikas, krutskiline aga lihtsale
inimesele arusaadav, väga müüdav kunst. Tahvelmaalid, graafilised lehed, mõõdukate mõõtudega
skulptuurid. Hea lihtne käidelda, ilus seinale panna, nii kodus kui tööl. Väga popid olid just 80ndate
maalid, graafilised lehed ja skulptuurikesed. Nii Elkeni “Juhikabiin” (205 000 eurot), Tiit Pääsukese “Lapi
kakk” (185 000) ja Olev Subbi “Keskpäev” (150 000 euri) olid tollest kümnendist. Üldse sisuliselt kõik
80ndate maalid müüdi maha vähemalt viiekohaliste summade eest. 3000 – 6000 euro eest müüdi maha ka
40 aasta tagune graafika, mis sest tegu polnud ainueksemplaridega ega tippteostega. Ei lugenud ka
“surnu” faktor: Elken ja Pääsuke ning naisrekordid teinud Ludmilla Siim on täiesti elus aga müüvad
sellest hoolimata mühinal.
Nagu arvatagi võib, muude perioodide kunst jäi vaeslapsemasse rolli. Pea pooled oksjonil müüdavad tööd
olid annetatud ja enamasti viimasest 10 aastast ja need müüdi maha heal juhul neljakohaliste summade
eest. Ainuke erand selles reeglis on Flo Kasearu maal “Homme on seljas” (2026), mis läks kaubaks 14100
eest. Aga isegi Kumus suure näituse teinud ja igati parketikõlbliku Kristi Kongi “Jaanuaritaevas sähvatab
värvikiiri” läks kaubaks vaid 6900 eest. 1990-ndate oma kunst oli esindatud sisuliselr vaid Marko
Mäetamme “6 postkastiga ” (2200 euri) ja mõne vanameistri sinna aega sattunud maaliga.
Pigem jäi mulje, et mida rohkem auväärt kunstiteadlastelt kiita saanud ja Köleri preemiaid riiulil, seda
väiksemad olid võimalused sel oksjonil skoorida. Näiteks spetsialistide ringkondades väga tunnustatud
Eike Epliku, Laura Põllu, Eva Mustoneni kolmemõõtmelisi sügavmõttelisi teoseid ei soovinud osta keegi.
Üldse oli veidi isegi jahmatav skulptuuri vähesus ja ebapopulaarsus. Enamike hinnad jäid
neljakohalisteks, vaid Terje Ojaveri “Imetaja” (1990), Jaan Luige “Varia” (1985) ja Raili Vinni “Tõru”
kogusid 11 000 – 29 000 eurot. Samas kui klassik Ülo Õuna “Kindlameelne mees” vaid 6800 raha
Nii et kokkuvõttes kunstiäris (nõukogude) eighties comin` back. See, eriti maal müüb. Tehke selle
teadmisega mida iganes (vähemalt massiivselt ülehinnatud Konrad Mägi saab rahu).
MARGUS KIIS
11. oktoober 2026
Sõidame Tondile, kus minu jaoks tundmatus stalinistlikus piirkonnas ühes mehelikus tööstushoovis üks asjalik mees müüb mulle 30 euri eest hiiglaslikud väravad ja aitab ka auto katuseraamile kinnitada.
Viima Passati Katri poole ja siis lähemme tema Toyota Yarisega linna peale kultuuri nautima.
Käime korraks Paksu Margareeta muuseumist läbi, mis on üles vuntsitud. Lodi Jõmmu keskaegne esivanem rippus laes.
Hobusepea galeriis
Linnagaleriis näitus, mis 2025 oli Tartus


































Kommentaarid
Postita kommentaar