7 -- 12 oktoober 2026 Tallinnas, näitused, Prime Time, väravad

 


7. oktoober 2026

Ostan ABCst soodsalt tsementi ja betooni. 

Sõidan Odiverre. Peale vaagimist otsustan magamistoa aknaseina oranzh-kollaseks värvida. 

8. oktoober 2026

Jätkan remonte

Üritan betoneerida  treppi. 

Õhtul sõidan maale. Ema pahur, tal käsi suriseb, ei lase magada. 


9. oktoober 2026

Viin ema koos TTga Elva surnuaaeda haudu korrastama- 

Kompuste haud matusteks valmis. 





Õhtul tööl. Pean TT tööle võtma, kuna Lagle alles tuleb Viljandi kaudu oma Hiiumaalt. Kell 21.30 jõuab ta bussijaama, võtan ta peale ja viin koos TTga koju. 
Vaatan ka Kunstnike Liidu hädaoksjonist


10. oktoober 2026
Jalutan TTga Annelinnas 







Õhtul sõidan pimedas ja vihmas Tallinna Katri poole. Aga saan Janar Alaga kokkuleppele, et kirjutan Kunstnike Liidu hädaoksjionist, siis vaatan takkajärgi oksjonit ja kirjutan akrtiklit


STAGNAAJA KUNSTI TRIUMF HÄDAOKSJONIL

8 – 10 oktoobril väga kahtlastel asjaoludel toimunud Kunstnike Liidu erakorraline oksjon (mis toimus,

kuna Liidu juhtkond tegi sisuliselt kõik selleks, et mingid KL siseelust vägagi teadlikud kriminaalid

saaksid ära varastada riigi poolt Liidule kunstnikele laiali jaotamiseks annetatud raha ja see raha tuli

kuskilt asemele leida) tõi kaasa ühe väga positiivse asjaolu: põgusa, kuid huvitava vaate Kunstifondi

hiiglaslikule kunstikogule. Väga paljud, isegi kunstitegelased ise, ei tea, et 1946 – 1996 tegutses edukalt

laiatarbekunsti ning kunstitarbeid tootev ja müüv, kuid ka kunstiga kauplev asutus Kunstifond, mis

aastakümnete jooksul suuremate näituste käigus ostis kunstnikelt korraliku raha eest teoseid ja pani need

oma kogusse, kust osa ka maha müüs, kuid enamuse jättis oma salapärastesse pimedatesse

hoiuruumidesse mitmel pool Tallinnas. 1990-ndate alguses Fond liideti Kunstnike Liiduga, mille

sekretäri Ants Juske arusaamatu idee järgi osa teoseid kunstnikele tagasi müüdi. Aga suurem osa jäi siiski

alles ja üle saja ühiku sellest pandigi nüüd veidra varguse kompenseerimiseks haamri alla. Paljud neist

teostest polnud ilmselgelt 40 – 50 aastat valgust näinud, kuna Fond näitusi väga ei korraldanud ja

Kunstnike Liidul väga suurt kirge vana kunsti näitamiseks pole väga olnud. Ega nad mingi muuseum ole!

Oksjon kujunes kaheks viie ja poole tunniseks maratoniks, mille haamriviibutaja Reigo Kuivjõgi vapralt

vastu pidas, kuigi lõputs läks temalgi raskeks. Kohe oli tunda, et kõrvale nihverdatud kümned

kaitsemiljonid pole ainult soojale maale kinnisvara kokku ostma läinud, vaid jagub ka kontoreid ja

kodusid ehtima sobiva kunsti hankimiseks. Ehk ka Kunstnike Liidu kaudu kõrvale pandud 700 000 abil

osteti mõni teos?

Igatahes moodsa aja kunstikogujate maitse sai kiiresti selgeks. Unustage ära Pallas, 1950ndate Tartu

modernistid, isegi 1960ndate avangardsed popid ja uhhuud. Kunsti kokku ahmivate salapäraste rikaste

paleus on 1970ndad ja 1980ndad. Just see periood, mida meil on nimetatud põlastavalt stagnatsiooniajaks.

Tol ajal toodeti Eestis kunsti, mil polnud Lääne trendidega väga palju pistmist aga mis polnud ka

sotsrealism ega Venemaa kolhoosinaivism, vaid selline üpriski vaba, nutikas, krutskiline aga lihtsale

inimesele arusaadav, väga müüdav kunst. Tahvelmaalid, graafilised lehed, mõõdukate mõõtudega

skulptuurid. Hea lihtne käidelda, ilus seinale panna, nii kodus kui tööl. Väga popid olid just 80ndate

maalid, graafilised lehed ja skulptuurikesed. Nii Elkeni “Juhikabiin” (205 000 eurot), Tiit Pääsukese “Lapi

kakk” (185 000) ja Olev Subbi “Keskpäev” (150 000 euri) olid tollest kümnendist. Üldse sisuliselt kõik

80ndate maalid müüdi maha vähemalt viiekohaliste summade eest. 3000 – 6000 euro eest müüdi maha ka

40 aasta tagune graafika, mis sest tegu polnud ainueksemplaridega ega tippteostega. Ei lugenud ka

“surnu” faktor: Elken ja Pääsuke ning naisrekordid teinud Ludmilla Siim on täiesti elus aga müüvad

sellest hoolimata mühinal.

Nagu arvatagi võib, muude perioodide kunst jäi vaeslapsemasse rolli. Pea pooled oksjonil müüdavad tööd

olid annetatud ja enamasti viimasest 10 aastast ja need müüdi maha heal juhul neljakohaliste summade

eest. Ainuke erand selles reeglis on Flo Kasearu maal “Homme on seljas” (2026), mis läks kaubaks 14100

eest. Aga isegi Kumus suure näituse teinud ja igati parketikõlbliku Kristi Kongi “Jaanuaritaevas sähvatab

värvikiiri” läks kaubaks vaid 6900 eest. 1990-ndate oma kunst oli esindatud sisuliselr vaid Marko

Mäetamme “6 postkastiga ” (2200 euri) ja mõne vanameistri sinna aega sattunud maaliga.

Pigem jäi mulje, et mida rohkem auväärt kunstiteadlastelt kiita saanud ja Köleri preemiaid riiulil, seda

väiksemad olid võimalused sel oksjonil skoorida. Näiteks spetsialistide ringkondades väga tunnustatud

Eike Epliku, Laura Põllu, Eva Mustoneni kolmemõõtmelisi sügavmõttelisi teoseid ei soovinud osta keegi.

Üldse oli veidi isegi jahmatav skulptuuri vähesus ja ebapopulaarsus. Enamike hinnad jäid

neljakohalisteks, vaid Terje Ojaveri “Imetaja” (1990), Jaan Luige “Varia” (1985) ja Raili Vinni “Tõru”

kogusid 11 000 – 29 000 eurot. Samas kui klassik Ülo Õuna “Kindlameelne mees” vaid 6800 raha

Nii et kokkuvõttes kunstiäris (nõukogude) eighties comin` back. See, eriti maal müüb. Tehke selle

teadmisega mida iganes (vähemalt massiivselt ülehinnatud Konrad Mägi saab rahu).

MARGUS KIIS



11. oktoober 2026

Sõidame Tondile, kus minu jaoks tundmatus stalinistlikus piirkonnas ühes mehelikus tööstushoovis üks asjalik mees müüb mulle 30 euri eest hiiglaslikud väravad ja aitab ka auto katuseraamile kinnitada. 



Viima Passati Katri poole ja siis lähemme tema Toyota Yarisega linna peale kultuuri nautima. 


Käime korraks Paksu Margareeta muuseumist läbi, mis on üles vuntsitud. Lodi Jõmmu keskaegne esivanem rippus laes. 


Kasutu isetehtud tuukriülikond

linnas turistud





Hobusepea galeriis

METS ON VEND ON ÕDE ON HAAV
Kaire Rannik & Liina Siib

suht väheütlev




Draakonis
KUS KASVAVAD KOLETISED
Eike Eplik & Angela Maasalu


Juba parem






Linnagaleriis näitus, mis 2025 oli Tartus




Väljudes kohtasime Raivo Kelomeest, kes kutsus oma raamatu esitlusele EKAs nädal hiljem.  kellega 10 platrasime kunstoksjonist. Ta juba kahetses et omi töid ei pakkunud. 


Vabaduse galeriis Pille Ernesaksa näitust valvav suitsuhimus tädi kähvas Katrile, küsimuse peale, kas ollakse avatud, et kas kella ei tunne ja lugeda ei oska. Katri oli väga löödud. 




Läksime pärast Katri lemmikkohvikusse ja sõime mõned koogid. Ettekandja punastas, kui küsisin, kui palju tee sees sidrun maksab. 


Pärast läksime Solarise keskusesse Lance Oppenheimi "Prime Time" vaatama. Iseenesest tehniliselt huviutavalt tehtud film aga skript jube kehva ja Robert Pattinson kujutas reaalses elus sümpaatset pedofiilikütti Chris Hanseni t täieliku hullu ja ebaeetilise maniakina. 


12. oktoober 2026

Hommikul kella 7 paiku hakkasin koos oma väravatega Tartu sõitma, lausvihmas. Aga jõudsin kenasti Odiverre  ja laadisin väravad maha ja panin kuuri. 

trepp vajab veel betoneerimist.


Õhtul töö..

ARU PÄHE! 12.10.2026

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

11 -- 19. detsember 2025 uimane jõulaeg, ema portree, Lidli lasteünt, Krivonogova ja Labotkina

16 -- 30 aprill 2026 katastroof motoristi eksamil

1 -- 5 veebruar 2026 talv TTga